Tere!
Möödas on umbes täpselt aasta, kui avaldasin netis enda joonistusi. Põhjus ei ole selles, et ma oleks muutunud kitsiks.. Pigem oli tegemist hoopis laiskuse, motivatsiooni puudumise või millegi muuga. Kui mõelda realistlikult, siis võis asi olla ka selles, et olin saavutanud selle, mida olin alati tahtnud. Ma olin omanud oskuse joonistada pilte tasemega, millega jäin ise rahule. Korduvate tõestustega tõestasin, et suudan seda ning see muutus juba kergelt tüütuks. Mida veel tõestada..?
Minu motivatsiooni on aja jooksul tegelikult kergitanud tegelikult mitmed tegurid. Märkimisväärne võib olla ehk Björn Koop. Eestist pärit autodisainer, kellest tegin uurimistöö. See oli tõsiselt inspireeriv ning mul tekkis mõte, et miks mitte ei võiks olla mina teine eestlane, kes läheb sama teed?
Teiseks teguriks tooksin välja koolis läbitud valikkursuse "Karjääriõpetus". Tegu oli tegelt üsna igava kursusega, kus täitsime töölehti, mille lõpuks pidime nö ennast tundma õppima. Hoopis huvitavama tõuke tegi portfoolio, mille pidime esitama kursuse lõpuks. Kirjutasin ennast tutvustava kirja, mis oli üsna egoistlikust vaatest, kuid samas see tutvustab kõige paremini minu olemust ning eesmärke. Kopin selle ka siia.
Mina
olen Renet Heinla, 18-aastane abiturient, kes õpib viimast aastat Tallinna 32.
Keskkoolis. Minu suurim huvi on joonistamine.
Alustasin
joonistamisega varasest east. Nii suur huvi, kui mul on olnud joonistamise
vastu, on sellest saati ka autode vastu. Minu esimene õpetaja oli vanem vend,
kes näitas, kuidas autot külgvaatest joonistada. Sellest east saati meeldis
mulle väga just autosid joonistada. Mõtlesin neile erinevaid lugusid juurde,
kirjutasin mis marki ja kui võimsad need on.
Üks
suurimaid arengupunkte toimus 9-aastaselt, kui õppisin täiesti kogemata telerit
vaadates ruumilise auto joonistamise ära(seejuures oli see ka tuunitud ning avatud kapotti ja ustega). Seda
pilti märkas puhtjuhuslikult mu klassivend ning peagi terve klass. Too
klassivend palus järgmiseks päevaks veel sarnase pildi joonistada, seekord aga
talle isiklikult ning tasu eest. Sain selle eest esimese tasu 25.- krooni, mis
oli ajend mu edasisteks tellimuspiltide jadaks.
Tollal
hakkasid tekkima ka kohe omad mõtted ja visioonid erinevatest mudelitest, mida
oli huvitav disainida. Klassikaaslased innustasid, et saadaksin erinevatele
autotehastele enda pilte. „Nad maksaksid tuhandeid kroone ja teeksid sinu
disainiga autosid!“, väitsid nad tollal, kuid ma ei võtnud vedu. Ma lihtsalt
teadsin, et autofirmadel on omad disainerid ning miks nad peaksid tegema välja
mingist 9-aastasest poisist.
15-aastaselt
otsustasin enda haaret laiendada ning kolisin internetti. Korraldasin näiteks internetioksjoneid
ning tegin erinevatesse foorumitesse teemasid, mille sisuks oli tellimuse järgi
kliendi auto joonistamine foto põhjal. Tegu oli väga eduka ettevõtmisega, kuna
tellimusi tuli kuhjaga ning teemasid vaadati kümneid tuhandeid kordi(edukaimal
teemal hetkel üle 100000 vaatamise).
2012.
aasta iseseisvuspäeval otsustasin proovida, kas oskan joonistada ka inimesi.
Sai otsitud internetist täiesti suvaline inimese pilt(valituks osutus vanamehe
portreepilt). Pilt sai palju kiitust ning sellele järgnesid ka tellimuspildid
inimestest.
Inimeste
reaktsioon ja kiitus andis ainult innustust juurde. Tahtsin üha kaugemale ja
kõrgemale tõusta. Nii saigi gümnaasiumi esimesel aastal proovitud võtta osa
Robotexi joonistuskonkurssist. Vanuseklassi noorimana võitsin 1.koha,
sealhulgas võistlejaid oli üle 600.
10.klassi
kevadel tuli valida uurimistöö teema. Teadsin kohe, et tahan teha midagi
kunstivaldkonnast. Sai valitud teema „Björn Koop – tee disaini juurde“ (Björn
Koop on hetkel ainuke Eestist pärit autodisainer). Tundsin, et paremat teemat
ei saagi olla. Nii see ka oligi, kuna taoline teema andis mulle selle kõige
vajaliku, millest mul siiani puudu oli. Esiteks, sain tutvuse, mida saan
kasutada edasises elus ära. Teiseks sain detailse pildi nii autoajaloo kui ka
autodisaini valdkonnas. Kolmandaks sain nõuandeid, kuidas enda eesmärk ellu
viia.
Tutvumine
Björn Koopiga oli kogemus, mis pani mind kindlalt otsustama, mida ma elus tahan
saavutada. Kavatsen minna sama rada pidi, mis tema. Kui see nii ei lähe, lähen
edasi tahtejõu abil. Kindel on see, et alla ma ei anna.
Selline see oli. Peale seda olin veendunud, et elus peab olema eesmärke. Eesmärke, mis on natuke ebareaalsed, kuid samas reaalsed.
Siia blogisse hakkan edaspidi postitama edaspidi enda töid, projekte ja märkimisväärseid sündmusi, mis seostuvad minu karjääriteega. Olen ka hetkel juba mõne projektiga töös, niiet uusi poste on peagi oodata...
Renet